Siin on üks suve lõpus kirjutatud jutuke, mille avaldamiseni olen lõpuks jõudnud. Olime üle kuu Portugalis ja nüüd ongi juba see tore sügis-talvine aeg Hiiumaal käes.
Eile õhtul läksime imetlema taevas säravat punast kuud ja täna hommikul otsisime teed lennujaama läbi paksu uduvaiba. Suvi saabki otsa - see oli tormakas ja tegus. Olengi sellest väsinud.
See suvi on olnud pikk ja liiga toimetusi täis. Ma juba ootan Hiiumaa talve vaikelu, kus saab aja lõpuks maha võtta. Sel suvel me aina ehitasime ja võõrustasime. Ja nüüd, suve lõpuks, saab võib-olla meie saun valmis ka! Ega me ei saanud ju siin rahus hommikut õhtusse ehitada. Mina käisin ikkagi Moldovas ja tegin Hiiumaal kodukontorit, Oliver tegi kaugtööd ja lapsed võtsid suvest, mis võtta annab - puhkasid töötavate vanemate kõrval. Iseseisvalt ja koos meiega.
Aga sellegi poolest jõudsime me ikkagi üsna palju, kuigi maal on alati tunne, et nii palju on veel teha. Mäletan lapsena hästi, kuidas mu vanemad aina ehitasid! Polnud neil kunagi aega rannas käia või verandal raamatut lugeda, ikka tuli midagi ära teha. Enne vanaema juurde sõitmist tuli puud ära lappida. Enne ujuma minekut peenar ära rohida. Midagi oli sellest toredat ka. Mul oli siiski väga äge lapsepõlv.
Ja nüüdki, kus siin on veel vaja uus saunamaja ära värvida, lambid lakke keerata ja elekter ühendada, on raske niisama istuda ja näiteks… kirjutada. Ja siis tuleb hakata veel kogu seda suveelamist kokku ka pakkima, sest lähme oma teisele kodumaalele, Portugali.
Ent eelmisel nädalal käis siin minu vend ja tema imestus oli küll suur - kui palju te olete jõudnud! Viimati käis ta siin aasta aega tagasi ning siis me kõik alles mõtlesime, kas siin üldse midagi tegema hakata. Ent üks asi viis teiseni… See eakas vaarvanemate majapidamine nagu ise tahtis, et me siin oleks. See on ju nii eriline koht! Kuulen aiast, kuidas kalamehed mootorpaadiga merelt õhtuti koju tulevad. Ja nii sageli on siin ilus ilm. Kunagi tuulevarjuks istutatud puud teevad oma tööd üha paremini - kui siin on tuuline, siis võib kindel olla, et Käinas lausa tormab. Suurema osa suvest on siin paistnud päike. Kui vanaema Kärdlast siia tuleb, ütleb alati, et sõitis lõunamaale. Ja vahepeal ta ei tulnudki, sest siin on ju liiga palav!
Mai oli nii palav, et pikendas meie suve kenasti 1 kuu võrra. Alustasin siis kohe vana suvilamaja remontimisega. See oli rohkem minu õlgadel, kui teised ehitasid uut maja, askeldasid aias või kõpitsesid vana. Kõige rohkem võttis aega muidugi vana tapeedi maha kiskumine. Et vanaisa oli kunagi juba väga viisakalt kipsplaatidega seina katnud, siis veidi pahteldamist ja sain uue metsmaasikatega tapeedi asemele panna. Selle valisime Margiti Roosimari salongi kataloogist ning polnud kahtlustki - see on Kassari tapeet (Midbec Tapeteri Långenäsi kollektsioon). Muide, toa sein on alla 2m, niiet sain kogu toa tapeedi valdavalt ihuüksi pandud! Enne nühkisin maha vana värvi akendelt ja need said ka uue kuue. Värvisin ära ka põranda, pehme IKEA vaib peale ja oligi tuba valmis uueks mööbliks. Sinna pakkisime me terveks suveks kogu oma pere - lapsed naridel ja meil suur lahtikäiv voodi. Kui sul on selline aed ja koht elamiseks, mis seal toas siis ikka passida.
Vana köögiga me see suvi midagi suuremat ette ei võtnud, kui et panime sisse nõudepesumasina! Milline game changer! Paraku tuli see idee meil alles augustis, niiet tervitused Eestisse ja välismaale inimestele, kes said meie kaevu ääres nõusid pesta! Ma ei tea, miks me arvasime, et vee vedamine nii keeruline saab olema.
Õue ehitasime uue kuivkäimla (mega suured tänud, Rene!) ja täiesti uue saunamaja (Tamme poisteta poleks seda küll vist suutnud). Ega suvekodus pole suurt rohkem vaja ka.
Ent, miks on mul tunne, et järgnevate suvedega need vajadused aina kasvavad! Eks ole näha. Eelmine suvi ei plaaninud me ju siin midagi erilist ette võtta, aga nüüd aina mõtleme - vot, mis oleks, kui siia ikkagi üks korralik elumaja ehitada! Unistada on nii äge ja vajalik, aga ma pelgan, et see plaanimine ja tegutsemine hakkab meilt ära võtma seda, mille pärast siia üldse tulimegi - suveessentsi. Noh, et sa ei jõuagi mitte midagi muud kui aina hommikut õhtusse ehitada ja kraamida. Ja lastele ütled ka, et pole aega, katsu ise mängida. Praegu tundub küll, et järgmisel suvel saab ju ainult lustida!!! Mis siin ikka rohkem vaja on! Käi merel, mere ääres, tee sõpradega head süüa ja tunneta Hiiumaad.
Aga juba on mingid veidrad mõtted, et võiks vana õlekuuri taastada. Ja noh, kui juba õlgedega mässamiseks läheb, võiks õlgkatuste ehitajast vanavanaisa Johannese mälestuseks mõne katuse lasta teha… kuhugile. Ennast teades, ma olen päris kindel, et see kõik saab realiseeritud. Kui see on minu teha. Ehk siis majad ja õlgkatused ja kuurid. Ega nad tulemata jää. Enne on vaja siia puurkaevu vana salvkaevu asemel. Selleni jõuame ehk juba uuel aastal.
Mul on hea tunne, et olen kohas, mis mind kõnetab. Ehkki siin on ju palju tänapäeva mõistes ebamugavat. Minu jaoks on see mugav - pole nii palju seinu, on avarust, on loodust. Kui põnev ja mänguline see on. Seinade vahele ma kaotan end ära. See suvi olen ka veidi ära kaotanud. Muudkui töö ja remont. Nüüd hakkan vaikselt jälle ärkama. Kui palju ma ikka talveti Hiiumaa peal ringi kolasin.
See aasta on tööalaselt olnud väga raske, täis suuri väljakutseid. Tunnen, et töötasin üle. Pidin iga kuu reisima ja perest eemale minema. Sain selle eest ka nendega tagasi tulles rohkem koos olla, kuid ära käimised olid lastele stressirohked. Ja ka minu töö oli kohati väga intensiivne. Mul on isegi keeruline eesti keeles kirjutada ning varem minu jaoks kergelt tulnud õigekeel tekitab segadust. Oli raske, aga väga edukas töö-aasta. Olen rõõmus, et ma ei loobunud, kuigi ka see mõte käis läbi. Ja lõpuks osutus projekt edukaks ning mul on ju Moldovas nagu teine perekond, kellega sain veel lähedasemaks. Elan sellele riigile väga kaasa ja panustan nii palju kui saan siit Eestist või Portugalist nende võitlusesse parema riigi nimel. Nii pikk teekond on juba tuldud, kõige raskemad sammud astutud.
Nõnda loodan, et panustan ka oma kodumaa hoidmisesse - et väikeste vabadus on niisama oluline kui suurte.
Ma olen Eesti pärast mures. Eesti, Moldova… maailma. Inimesi on raske usaldada. Mul on kahju, et on nii palju egost sündinud kurjust siin ilmas. Ja see on meile nii lähedal. Mõtlen sageli, millist valu minu vaarvanemad siinsamas Kassari talus pidid kellegi teise võitluse pärast üle elama. Kuidas 1939. aastal sündinud vanaema siitsamast pidi oma emaga jooksma Ristitee tallu oma vanaema juurde pommivarjendisse. Kuidas ta nägi sodiks lastud jalaga sõdurit teel, kes abi palus. Ja kuidas pomm merelt ükskord meie talugi tabas. Seina tekkinud augu asemele ehitas vanavanavanaisa akna. Perepea Johannes oli ju ise Venemaale sõtta saadetud. Kui ta tagasi tuli, oli vanaema juba suur tüdruk. Ta vaatas, et mis mundris mehe ema õuele toob. “Tule ütle isale tere,” ütles seepeale vanaema ema. Seda lugu on vanaema nii palju rääkinud.
Kui Johannes oma vanemate koju Ristiteele läks, siis hakkas korraga pihta nii nutt kui naer - tema oli tagasi tulnud, aga vend Arno jäigi sõtta.
Ma ei kujuta ette, mida pidi Johannese ema Liisa tundma. Ega tahagi seda teada, olles ka ise kahe poja ema. Ent ma ei ole naiivne. Ma ei ole kindel, et selline aeg ealeski tagasi enam ei tule. Miks? Sest me ise toidame oma argielust kurjust. Tolereerime seda ja ajame diplomaatilist jura. Hoiame majandussuhteid Hiinaga ja pahandame, kui keegi teeb seda Venemaaga. Võib-olla teeme ise ka veidi, sest “teisiti ei saa”. See kõik saab meid kord kätte. Juhul kui me muidugi ei muutu. Aga seni ju pole, vaatamata kõigele. Kõik pingutused on olnud liiga väiksed.
Suvesse jäi seekord õnneks omajagu essentsi ikkagi ka. Selline ta oli, suvi 2024.
Elagu elu!
Comments