See pime aeg on see, kui saad aru oma inimlikest nõrkustest kõige paremini. Kuidas sul on üsna palju vaja õnneks ja kui kaduv selline õnn on. Siis on jälle kõiki neid asju uuesti vaja.
Mõnikord tunnen siin, et olen ainus inimene planeedil ja see ajahetk, mil mina siin planeedil jalutad, on kaduvväike. Kui turistid on läinud ja alles jääb vaid loodus. Võid kogu küla läbi jalutada hingelistki nägemata. Siis hakkavad minuga rääkima hoopis hääled minevikust… nende Kassari inimeste lood, kes on siin kunagi elanud. Hakkan mõtlema, kuidas kõik ikkagi kunagi oli. Kuidas nad asutasid sidemaja ja seal koos ühiskonnas toimuvaid muutuseid arutasid. Mida nad mõtlesid ühest ja teisest osapoolest enne Teise maailmasõja algust… Kuidas seltsielu oli neile ka raskel ajal tähtis. Seda otsiti palvemajast, kirikust või külaseltsist, saunast või kaarte mängides. Õnneks on mul vanaema, kellega koos võime tunde rääkida tema lapsepõlvest ning sellest, mis ta on kuulnud oma vanemate lapsepõlve kohta.
Üks on selge, lihtne see ei olnud. Oli ellujäämiskursus, ütleb vanaema ja naerab. Nüüd saame selle üle naerda, aga tegelikult siin muidugi mitte midagi naljakat polnud. See tähendab, et võid võtta oma kõige raskema eluhetke ja kujutada ette, et aastate möödudes on ka see võimalik naljaks keerata.
Vanaema räägib mulle näiteks, kuidas külakool Kassaris tema nooruspõlves suleti ja tehti otsus, et lapsed peaksid hakkama Käina koolis käima. Aga kuidas, seda päris täpselt ei mõeldud. Eks oli teisigi muresid. Niisiis käis ta algklasside lapsena ka talvel kaheksa kilomeetrit rattaga. Lumega tuli selga võtta nii ratas kui koolikott, sest ega toona ju teid lahti ei aetud. Lõpuks muutus see siiski nii suureks probleemiks, et Käina kooli loodi kaugemalt tulijatele internaat. Vanematelt koguti nädala algul kartuleid ja porgandeid. Leiti tädi, kes keedaks Käinas süüa ning nii hakkasid lapsed koolimajas elama. Jube külm oli seal. Pea tuli ka teki alla pista, mäletab vanaema. Lõpuks põleski koolimaja maha, aga vanaema oli siis juba sealt läinud.
Üks lugu, mis mind liigutas, oli selline, et vanaema tahtis väikse tüdrukuna kangesti külla minna oma vanaemale, Põllumaa mammale, kes elas Kreiandi külas. Seda küla enam pole, selle asemel on Hiiumaa prügila, mis on Kassarist umbes 13 kilomeetri kaugusel. Väike vanaema hakkas jala minema. Läks ja läks, aga teed, mis Kreiandi poole keeraks ei tulnud ega tulnud vastu. Väike tüdruk läks vapralt edasi kuni hakkas nutma. Umbes siis kuulis ta aga puude vahelt tuttavat lauluhäält - Põllumaa mamma naabripoiss laulis oma koduõuel. Väike tüdruk Kassarist oli kohale jõudnud!
Kui sel ajal haigeks jäid, oli ka paha lugu. Õnneks oskas vanaema ema Alice ravitseda. Näiteks ajas ta kivi pliidil kuumaks ja pani selle voodisse - vanaema sai jalad vastu kuuma kivi panna. See võis päris mõnus tunne olla.
Alice oli üldse väga hea ema, nagu vanaema on rääkinud. Ta oskas näputööd, õmbles riided, tegi ise kangad. Oli sitke. Minagi mäletan, kuidas ta üksi Kassarisse lõpuks elama jäi ja viimase võitlejana lehma pidas. Jah, mul on õnn mäletada teda. Ükskord sai väike vanaema endale aluspesu POEST. Sellist asja, et sulle riided ostetakse, naljalt ei juhtunud. Küll oleks ta tahtnud kõigile näidata!
Mina ei tea, kuidas minu vanaema on osanud läbi elu ikka oma lapselapsi kallistada, sest ega teda suurt ei kallistatud. See polnud kombeks, selleks polnud aega. Ta on olnud küll rutakas tegutseja, kelle juures saab jagatud murest ikka pigem ülehelisuurune mure (liiga raske on tal teiste muresid kanda), aga minu jaoks on ta alati olnud keegi, kellele võib kindel olla. Ta on nagu maasool. Ja on siiani, ehkki tema elu armastus mõned aastad tagasi lahkus ja see oleks ta peaaegu murdnud.
Käisin Oliveriga kahekesi hiljuti Istanbulis, mis on minu ammune unistus. Mind köitis ajalugu, kahe maailma puutepunkt ja näide, kuidas kõik on vaid inimese peas kinni. Näiteks Hagia Sofia, mis omal ajal suurushullustuses ehitati kristluse kantsiks, passib täna sama hästi ka možeeks. Tegelikult on see lihtsalt üks inimese kätetöö ja inimene annab sellele vormile ka sisu oma mõistusega.
Ühes možees kohtusime väga mõnusat usukummardajat, kes kangesti tahtis meile oma jumala õpetusi tutvustada. Kuigi ma tunnen nii sageli, et pühakodades Jumalat ei ole, sest seal pole Armastust. Seal elavad palju enam Häbi, Hirm ja Süütunne. Siis mulle jäi siiski kõlama üks mõte sellest väiksest tänavamožeest. Et ma peaks meeles seda, et mina ei tõusnud kahele jalale ega hakanud hingama iseenesest. Selleni on viinud miljonid aastad, mis on "käidud" teiste poolt. Imetajad arenesid välja roomajatest umbes 220 miljonit aastat tagasi.
Nagu ka mina ei ole tegelenud ellujäämisega Kassari talus. Seda tegid minu eest minu eellased. Ja nüüd on selle tulemuseks see hetk siin. Kus olen mina. Rahus, rõõmus, tänus, turvatundes. Kui suur ime ja kingitus see on. Ma ei tunne süüd, et nemad on pidanud kannatama. Aga tunnen väga suurt tänu.
Comments