Halvad asjad tuletavad meelde, kui hästi kõik on. Kui jabur!!! Ja inimlik...
Viimasel ajal olen pidanud end rohkem sundima... õnnelik olema! Hehe. See on selline olukord, kus igal hommikul püüad hoogsalt päevaga alustada ja korrutad endale, kui super kõik olema saab. Aga mõne tunni möödudes oled sellest "super" päevast juba väsinud. Tegelikult tüdinenud. Ja see tüdimus hakkab muudkui kerima ja kerima.
Tüdimus mustadest nõudest ja riietest, mänguasjade kokku korjamisest ja prügi välja viimisest. Lollidest seriaalidest, mida telekanalid päevasel ajal näitavad. Sotsiaalmeedia rullimisest. Õhus hõljuvast tolmust ja katlakivist vannitoas. Kodu vaadates on näha ainult kõike eelmainitut ja mitte mingit perspektiivi. Kohta, kus kraamimine kunagi ei lõppe. Koht, mis ei saa kunagi “valmis”. Ja sinu ülesanne elus ongi muudkui kallata vett pange, mille põhjas on suur auk.
Kui sinna valemisse lisada väsimuse ja kurnatuse, saab kokku ilmselt masenduse.
Ja siis juhtub midagi, mis võiks kogu selle laeva lõplikult põhja vedada…. Näiteks laps haigestub, kõrge palavik ja valu. Ent vastupidi, see hoopis mobiliseerib nii võimsalt, et päike tuleb pilve tagant jälle välja. Paradoksaalne.
Iga kord, kui mulle on millegipärast tundunud, et "mina enam ei jõua", olen lühikese aja jooksul endale tõestanud, et suudan küll ja oi kuidas veel! Ja see kardetud "eisuuda" võib isegi mõnus olla!!!
Veider, kuidas selline argine autopiloodi peal siblimine võib mind nii ära kurnata, et hakkan viimaks kahtlema kõiges. Iga argine liigutus hakkab nõudma vaimset sundi, sest...milleks?
Ent siis jääb laps palavikku, unustan oma väsimuse, need tobedad argivaidlused iseendaga, mustad nõud… ja pühendun ainult oma lapsele. Kui varem ajas närvi, et ta päeval liiga vähe oma voodis magab, siis nüüd naudin, kui ta kaks tundi järjest minu peal magab. Nohiseb rahulolevalt. Katsun tema laupa ja tunnen , kuidas ta paraneb. Telekast tuleb eriti loll seriaal ja ma naudid elu täiel rinnal.
Ühtäkki on kõik nii hea, ehkki kõik on valemis alles - väsimus ning kuhjuvad kohustused. Aga midagi on siiski teisiti…
Mis see on?
See on tänutunne. Võimas tunne, mis valemisse lisades on nagu null, millega läbi korrutades saab vastuseks alati ainult nulli. Kui argihäda tänutundega läbi korrutada, siis saab lõpptulemuseks ainult tänulikkuse. Tunde, mille saatel naudid neidsamu argikohustusi ning ei pane oma väsimust enam tähelegi. Suva kõik, peaasi, et laps paraneb. Kui tore elu temaga ikka on! Kui hea on tema naeratust jälle näha. Oi, ajasid kogu taldriku sisu põrandale - kui armas!
Ta on jälle elav, hoogne, riukalik. Ta on tagasi!
Huvitav, kuidas seda tänulikkust oma valemis hoida igapäevaselt. Ilma suurema põntsu või ehmatuseta. Kas see on üldse võimalik?
Ehmatused on enamasti head, perspektiivi paika panevad asjad… Seni kuni need jäävad ehmatusteks.
Ma olen nii tänulik!
Ajale olla haige järgneb aeg olla terve.
Comentários