Hiiumaa loodus kasvab järjest enam külge ja mõte elust linnas tundub üha võõram. Seal jääb nii paljust ilma. Aga et senine kodu on tegelikult kellegi teise kodu, siis kolima me peagi hakkame.
Näiteks jääb linnas ilma sellest, kuidas väike-laukhaned, keda on maailmas sadakond, meie kanti saabuvad väiksele puhkusele enne, kui nad edasi Põhja-Norra tundra suunas stardivad. Nende kannul ornitoloogid välismaalt. Õnneks sain neilt nööbist kinni ning kuigi esimese kaitsekategooria lindude puhkepaikasid avaldada ei tohi, saime koostöös (ehk avaldasime nii palju kui vajalik ja nii vähe kui võimalik) toreda loo Hiiu Lehele teha! (Lugeda saab siit.) Täpselt selliseid lugusid ma tahangi teha! Seal on kõik olemas – uudis ja laiem mõtteaine. Näiteks see, kuidas looduses kõik seotud on. Kui jääb närilisi vähemaks, söövad predaatorid ära linnupojad ja munad. Kui jätkub närilisi, jäävad linnupojad ellu...
Igapäevaselt imestan, milline linnuparadiis see Käina lahe piirkond on. Ja nüüd on kinnikasvavasse lahte rajatud regulaatorite ümber palju kalastajaid siginenud. Saareelu.. seda on raske siin kõike ühe ropsuga kirja panna.
Lõpuks leidis Oliver ka oma kalamehe, rääkimata sellest, et ta hobuinimestega heaks sõbraks on saanud. Minu hobuinimesed... ma väga imetlen ja austan neid.
Turist on ka vaikselt talveunest ärganud. Satub meile vahest aedagi. Restoranid on jälle avatud ja pakuvad täismenüüd. Ruudis sõin juba khmkhm... veisetartarri. Talvel sai seal heal juhul frikadellisuppi vahel, aga see pole üldse oluline. Mul oli tore mõnel õhtul seal kirjutamas, lastega ronimas ja ujumas käia. Tuuletorn on omamoodi kogukonnakeskus, olgu see tartar seal parajasti menüüs või mitte. See pole hiidlasele niivõrd oluline kui mandri turistile. Aga tore muidugi, kui on!
Ikka endiselt imestan, kui hästi end siin Hiiumaal tunnen. Näiteks siis, kui ostsin oma laukhanede looga Hiiu Lehte kolm tükki ning teel koju jagasin kõik need lehed oma sugulaste vahel laiali, nende juurest läbi hüpates. Pole ammu vist ühe loo peale nii suurt rõõmu ise tundnud ja teistele jaganud. Ei tea, kas see on sellest, et ma nii vähe kirjutan? Või ikkagi sellest, et kui ma juba kirjutan, siis suure südamega.
Vanamaga nurmenukke korjamas.
Eks vahepeal on raske ka. Kui lapsed on haiged ja töö tuleb ära teha... kui on ebakindlus tuleviku suhtes või iseendas. Muidugi on selliseid hetki ka, kui teed omalt poolt üsna palju, et elada veidi vastuvoolu. Teisiti kui enamik inimesi.
Ma tunnen suurelt, et olen õigel teel, aga see ei tähenda, et ma vahel ei kahtleks ka.
Umbes kuu tagasi käisime Oliveriga vaatamas ühte maja Tartu lähedal Kurepalus. Tore eestiaegne suur maja mändide all! Ma nägin seal nii palju võimalusi, maja ise oli heaks inspiratsiooniks. See oleks olnud ju ideaali lähedane, aga ikkagi hakkasin ma (me) kahtlema. Ma mõtlesin, et oleksin siis ju ühe maja oma natukene. Tema määraks, kas ja kui palju ma saaksin mujal olla. Sh kui palju ma saaksin Hiiumaal olla. Raske oleks kolida siia sisuliselt üle öö nagu meil eelmine sügis võimalik oli. See maja tahaks kõige rohkem, et ma koguaeg temaga oleks. Ja ehkki ma mingeid aspekte selles igatsen ka (kujundada enda võlumaa, kust vb ei tahagi kuhugi minna), siis ma tunnen, et ma ei ole oma majaks veel päris valmis. Või ei ole ma seda maja veel ära tundnud. Nii olen ma isegi loobunud kinnisvaraportaalide vaatamisest peale selle Kurepalu kogemuse. Ma ei oska enam midagi otsidagi, kui nii sümpaatse asja lihtsalt minema lasime.
Teisalt ei tea ma, kas see on sümpaatne sellepärast, et mõistus ütleb nii. St kõik on lähedal, kinnisvara ei ole suure miinusega, kooli saab bussiga jne... Või meeldib mulle seal ka päriselt? Kindlasti ei meeldi mulle seal nii väga kui siin, Hiiumaal. Seega peaksin siis valiku tegema selle järgi, mis oleks teiste kogemuses ratsionaalne. Ometigi olen ma aru saanud, et soovin päris palju asju teha teisiti kui ehk keskmine inimene.
Hiiumaal tahan igal aastal kindlasti elada vähemalt neli kuud. See olgu siia rasvaselt kirjutatud manifestatsioon!
Aga kus siis ülejäänud aja? Mul on tunne, et see tahab veidi settimist. Võib-olla ongi see Hiiumaa?
Ega meil nii kiiret pole ka. Ja senine vaheldusrikas elu sobib ka! Praegu on sellise eneseavastamise aeg. Loodan, et sügisest on võimalus proovida juba mõnda välisriiki. Töö selle nimel käib. Et siis võib-olla seal kaugel järeldusele jõuda, et Hiiumaal on kõige parem elada. Kes teab!
Aga seni kuni püsib see reisikihk, lasen ma end kanda, kuhu tuul viib. Praegu näib, et peagi, mai lõpus kolime senisest kodust üle tee, minu vaarvanemate kodutallu, minu vanaema sünnitallu. Aga kuna seal pole vast nüüd juba paarkümmend aastat püsielanikke olnud, siis kolime esialgu aeda Oliveri haagissuvilasse! Selle ostsit ta kodukontoriks eelmisel kevadel. Vähemalt praegu sobib meie ellu see haagis paremini kui uhke maja Kurepalus. Eks me vaatame siis, kuidas meil läheb. Sõltub see paljugi sellest, milline tuleb tänavune suvi.
Seni saame veel nautida seda armsat majakest kadakate vahel. Kohas, kus on kõige parem Eesti kevadet ja algavat suve nautida! Kassaris! Tänan selle võimaluse eest oma sugulasi! Küll meil alles vedas!
PS! Ka maaelu osa - oleme leidnud juba sääski, puuke, KIRPE! Aga täna nägime veel haneparvesid, jänkut... ja siin elamise ajal oleme muidugi kohanud veel palju rebaseid, metssigu, kitsesid. Igapäevaselt tervitame hobuseid, peagi ilmselt palju rohkem ka veiseid.
Comments