2025 on käes ning ikkagi on see veidi eriline tunne. Just nagu teine võimalus oleks antud. Septembris tekib ka see tunne, sest kõige õrnematel elupäevadel algab siis midagi uuesti - klass või kursus näiiteks. Sellesmõttes ikkagi täielik butafooria ja inimese konstruktsioon. Aga mis oleks ühe lihtsa inimese elu ilma nendeta…
Enne uut saime nautida korralikku pühade-sünnamöllu, kuna meie pere lastel on sünnipäevad detsembris. Sel aastal oli kõike kohe kuidagi eriti palju ja suurelt - tähistamist, kinke, isegi kuusk oli kõige uhkem, mis minul ja Oliveril kunagi olnud on. Selle eest peame tänama Margitit ja tema poisse, kes meile Tartusse päkapikkudena kuuse tõid ja ära ehitisid. Ja kui me Hiiumaalt Tartu jõudsime, siis muudkui imestasime ja imetlesime. Margit kinkis meile kindlasti sel aastal jõulutunde, milles saime need kaks pühadenädalat mõnuleda.
Detsembri algul tuli ka Hiiumaal lumi maha, mistõttu hakkasime juba varakult küpsetama verivorsti ja piparkooke. Tegime aina kaminasse lõket ja ajasime lapsed üsna murusele kelgumäele. Siis käisime Oliveriga kahekesi Istanbulis ja tagasi tulles see lumi läinud oligi. Poririided jälle välja ning kuigi lapsed leiavad ju igast oksast ja mudamülkast midagi põnevat, on raskem iseend motiveerida sellisel lõputul pruunil aastaajal õues toimetama. Minu arust saavad lapsed sellest üsna hästi aru ning mudamülgas hakkab ka neile tunduma igav ja vastik. See on kohutavalt kurb eeskuju, aga mis teha. Me oleme ju inimesed.
Ent detsember on meie peres alati suur sünnipäevade kuu ning sel aastal otsustasin, et tähistame seda ka laste sõpradega. Muidu on nii, et me reisime pühadeks enamasti Tartusse, aga Hiiumaal on poistel tekkinud oma kambajõmmid, kes kunagi sünnadele ei pääse. Lukasele tulid sõbrad külla ja tegime midagi lihtsat ja kodust. Tegelikult sain aru, et 4-aastane on ikkagi piisavalt väike, et ta ei vaja erilist pidustust. Piisab kui on tore kink, emme-issi ja midagi maitsvat. Aga sõpru ja nende peresid oli ikka tore võõrustada. Luua mälestusi ja saada lähemalt tuttavaks. Kunagi ei tea ju, kus me järgmisel aastal oleme. Kolm talve Hiiumaal tähendab, et oled midagi nende inimestega koos juba ära söönud. Veidike soola. Neile ei pea saareelu selgitama, nad teavad kõike sinust veel pareminigi.
Maruke sai juba 6! Tema jaoks on sõbrad nii olulised. Ent ikkagi on veel see õrn aeg, kus emme ja issi seltskond on veel olulisem. Ma hindan seda nii väga, sest tean, et üsna peagi on asjalood muutumas.
Võtsime suure osa lasteaia kambast ja mängisime Maru sünna puhul nendega bowlingut. Oleks tahtnud isegi tervet rühma kutsuda, aga võib-olla siis uuel aastal mingi muu tegevusega. 12 5-6-aastast last oli maksimaalne kamp selleks mänguks. Oma järjekorra ootamise vahepeal värviti, joonistati ja noh, tehti tobedusi ka ikka.
Siis jäingi Hiiumaale üksinda, et lapsed saaksid oma lasteaia jõulupeod ära peetud. Oliver läks juba ees Tartu tööle, jõulupeole… Kuna see Tartu-Hiiumaa ots venib aina pikemaks, sest lapsed enam naljalt mingit pikka und autos ei tee, siis olin nendega ühe öö hoopis Haapsalu spaas. Peale mida see üsna piinarikas 3,5 tundi tuli autos ikkagi kõik koos veeta. Kui mõnus oli õhtupimeduses jõuda koristatud ja kaunistatud koju, mille toa nurgas seisis ülimalt pidulik jõulupuu!
Maru ja Lukase sünnat pidasime Tartus ka sõprade-sugulastega. See on nagu osa iga-aastasest jõulutraditsioonist, et Maru sünnaõhtul paneme viisakad riided selga, aga kiriku asemel tassime end koos kookide-kringlite ja salatitega ühele mängumaale. Ja peo lõpus lähen ma Maruga jala koju. Emotsioonidest väsinuna räägime tänavalaternate valgusel, kui äge see päev ikka oli! Nii juba neljandat korda! Kunagi meenutame seda kindla peale suure heldimusega. Aga olen valmis, et võib-olla juba järgmisel aastal Maru sellist koosviibimist mängumaal vajalikuks ei pea. Aga kahtlen selles. Vähemalt aastake on mulle kindlasti veel jäänud… ja siis tulevad uued traditsioonid, mida meenutada.
Kui kogu see sünnajoru peetud saab, on jõuludeks toss päris väljas ka. Nii mõnus on siis olla vaid kodus ja imetleda oma kuuske. Süüa midagi head, lastel mängida kingitustega ja magada “oma päris voodis”, mis neid Tartus ju ootab. See Tartu on nagu võlukoht, kus seisavad mänguasjad, emme on kodus ja saab alati kuskil käia ja midagi näha. Aga Hiiumaal peavad vanemad tööl olema ja nemad lasteaias. Eks ükskord puruneb see illusioon ka Tartust, kui me peaks sinna tagasi kolima. Ei saagi lõputult kohvikutes ja muuseumides käia, vaid vahepeal tuleb olla lasteaias. Hiiumaal on tegelikult nii tore lasteaed ja eks lapsed saavad ka sellest aru…
Pühade lõppedes läksime kambaga veel Otepääle Oliveri õe Margiti juurde. Seal said kokku vanaisa ja ta kõik lapsed ja lapselapsed. Seda polnud juhtunud mitu aastat.
Niiet pühad kõige paremas ja õigemas mõttes. Kui uskumatu, kuidas laste saamine kõik need traditsioonid ja väärtused uuesti ellu äratab. Vahapeal kaob kõik see värk ära… kuused ja päkapikud, isegi mingi maagia. Aga nüüd on kõik jällegi väga maagiline. See, et kingid “ilmuvad” ja päkapikud piiluvad.
Aastavahetuse veetsime Kääriku spordibaasis juba mitmendat korda. Nii nagu mujal Eestis, tervitas ka meid 1. jaanuari hommikul paks lumi. Nüüd oleme tagasi Hiiumaal, kus on loodus kinkinud paar imelist talvepäeva. Talved on siin mahedad, kuni 10 kraadi soojemad kui mandril. Uskumatu ikka, kuidas kliima erineb tänu merele.
Aga kui uus algus, siis uus algus. Mul on ikka ka uued mõtted peas. Uuendused. Kui see on minu teha, tahaksin selle aasta pühendada iseendale. Nii palju on perele elamist, et olen end täitsa ära unustanud. Tahaksin siin mingit tasakaalu leida. Unustada ära ühiskondlikud ootused ja nautida loodust ja hetke. Väärtustada oma kogemust. Kahtlemata käib selle juurde, et tahan võõrduda sotsiaalmeediast. See on huvitav, aga ma pole kunagi tundnud end seal koduselt. Pigem ma tunnen, kuidas see kõik mind oma hoomamatusega alla neelab. Ma ei usu, et suudaksin leida vähemalt praeguses seisus ühtäkki endas nii palju tarkust, et seda teadlikumalt tarbida. See on naiivne ja tore lootus. Tegelikkuses on õigem, et ei tassi koju rämpstoitu, kui seda süüa soov pole. Seetõttu mõistan hästi neid sõpru, kes on tagasi nuputelefonide maailma kolinud ning tarbivad sotsiaalmeediat näiteks kindlal ajahetkel päevas läbi arvuti. Selline valik on palju teadvustatum ning kontrollitum. Me oleme ju inimesed lõppude lõpuks, üsna jõuetud oma kirgede, soovide, tungide ja emotisoonide ees. Ei maksa end lollitada.
Aasta 2025 tuleb kindlasti suur ja oluline aasta minu ja meie elus. Ma saan kolmandat korda emaks. Sinna ei olegi enam palju jäänud. Niiet kindlasti ma enda jagamist ei lõpeta. See ootus on olnud väga ilus ja õrn. Ja nii suur. Kui suur ime see on, et ma taaskord olen võimeline siia ilma tooma sellise ime ja karakteri nagu on Lukas või Maru. Neid nähes tundub see täiesti sürreaalne ja need rasedusega seotud kannatused on täielikult tänutunde alla mattunud. Kunagi ma kirjutan siin ühes postituses, et ma ei saa aru naistest, kes last oodates tunnevad end pidevalt õnnistatud olekus. Pigem on see aeg täis hirmusid ja füüsilisi muutuseid, mis pole ilmtingimata meeldivad. See oli siis, kui ma esimest korda last ootasin. Nüüd arvan ma täiesti vastupidist. Iga päev tunnen end õnnelikuna, et minu sees kasvab elu. Iga päev tänulikuna, et saan kõike veel kord kogeda. Ma ei karda kaisus magamist, unetuid öid, piimajama. See kõik on nii üürike hetk. Peagi on nad sul 4- ja 6-aastased asjapulgad ja sa mõtled, et kust Universumi nurgast sellised tegelased välja on tulnud! Aina imestad! (See ei tähenda jällegi, et raskeid hetki nendega poleks, aga perspektiivi panduna on neid siiski üsna vähe.)
Mul on soov rohkem ise oma elu luua, vähem tarbida ebateadlikult ja suvaliselt teiste loodut. Ma tahan pühenduda kuulamisele ja hetkes olemisele, et anda endale vähemalt võimalus kogeda midagi sellist nagu on Arvo Pärt teinud - kuulatanud ja alustanud justkui nullist peale. Selleks peab minema sinna nullpunkti. Võtma müra vähemaks ja andma võimaluse. See on paganama raske tänapäeva maailmas, kus kõike on palju ja korraga. See nõuab distsiplineerivat tööd iseendaga. Enda kuulamist, endasse uskumist. Aga isegi kui ma mitte midagi selles tühjuses ei kuule, siis ma vähemalt proovisin ja andsin endale võimaluse. Ma usun, et siis hakkavad imed juhtuma, süda rääkima, maailm helisema. Ja ma tahan proovida sinna jõuda. Siis ma vähemalt proovisin. Eks me siis näe, mis ma aasta pärast proovimist siia kirjutan…
Comments