Kuidas ma teile tundun? Julge, enesekindel, ilus? Edev, rusuv, depressiivne? Ehk olen teie maitse jaoks liiga tõsine ja tagasihoidlik? Olen ma peenike või paks? Teil kõigil on oma arvamus, oma mall ja standard. Teid on palju, teie mõõdupuid on palju ja mina olen liiga kaua nende järgi püüdnud iseennast ja oma elu sättida. Muudkui veidi kohendada. Tahaksin nüüd lõpetada. 

Samas tahan teile ka meeldida, hästi hakkama saada ja hea välja näha. Mõnikord olen üritanud olla isegi eeskujuks. Heakskiit on see, millest lähtuvalt olen elus palju valikuid teinud. Kiitus, tunnustus, paar head sõna, ainuüksi julgustav mühatuski on olnud kütuseks.

Mind ja ka kõiki teid on algusest peale teiste kiitustega treenitud. Heakskiiduga kasvatatud. Trenn saab alguse kohe, kui siia ilma sünnime. Kõigepealt on hädavajalik vanemate heakskiit. Kujutan ette, kui südant murdvalt raske on lastel, kelle vanemad sellest aru ei saa. Nad jookseksid ju selle heakskiidu nimel mööda seina üles. Siis tulevad eakaaslased, teised täiskasvanud. 

Lisaks teie isiklikele mõõdupuudele, mille skaala ülemisse otsa olen tahtnud mahtuda, olen karmi vaeva näinud veel, et end sättida meie ühiste ehk ühiskondlike mõõdupuude järgi. Niipea kui sündisin, hakati mind nende alusel mõõtma, et kõik saaksid aru, kas ma olen “norm”. Normaalkaalus, normaalse arenguga. Kas ma hakkan normaalsel ajal kõndima ja rääkima? Olen ma keskmine või kaldun kuhugi? Minu R-täht küll tuli, aga hiljem. Põristasin ükskord mudelautoga toas ringi ja siis ta äkki tuligi, ilma igasuguse vaevata. Aga kõik jõudsid juba muretseda, isegi logopeed. Ja juuksed ei tahtnud mulle pähe kasvada, olin pikka aega üsna hõre. Võib-olla seegi segas teisi, minu titeaastaid õnneks mitte. Meie endi kujundatud haridussüsteem on meie vastu eriti karm – skaala on väga väike, sinna mahub viis palli, aga selle põhjal tehakse elusid muutvaid järeldusi.

Ma ei ütle, et kogu see mõõtmine on vale. Eks see aitab meil üheskoos siin maakeral eksisteerida. Ma lihtsalt püüan kirjeldada fakti, kui tohutult on meil skaalasid, mille alusel iseennast ja teisi hindame. Aga kurb on, et ma olen nende – teie ja meie - lõputute skaalade tõttu väga sageli ära unustanud iseennast. Tihti ma ei tea, kas mulle isiklikult meeldib mingi asi või meeldib mulle see asi sellepärast, et tänu sellele mahun ma teie skaalale. Teie hindate mind kõrgemalt ja seetõttu meeldin ma ka iseendale rohkem. 

Kõikidel skaaladel ma normi piiresse ei mahu, ei hakka kunagi mahtuma. Isegi pooltel ei mahu. Kui ratsionaalne on siis üleüldse massilist heakskiitu oodata? Heakskiit on pigem vähetõenäoline kui iseenesest mõistetav või ootuspärane.Aga kui palju jäetakse teiste hinnangut kartes asju tegemata? Või tehakse midagi lihtsalt ainult selle pagana heakskiidu nimel, mis saab nagunii haruharva olla piisavalt ammendav?

Tahan õppida teiste hinnanguid aktsepteerima ilma, et ma tunnen vajadust nende põhjal iseennast muutma, kohendama, parandama hakata. Soovin, et mul oleks nii palju julgust. Julgust olla mina.  

Isiklike tekstide ja fotode avaldamine on teiste arvamusi peljates ebamugav, ometi on neis siirast mind. Ja sellepärast peangi seda tegema.  

Tiina 

​