14:44: Silmad lahti.
Alustan rahulikult päeva.
Kuulan head lugu, tantsin.
Uus päev, uus tuju, mõnus.
Telefonikõne, ignoreerin.
Telefonikõne, vastan. (sama nr, kuulutust pole enam, äkki keegi oluline)

Eksisin.

Hetk hiljem: See pagana inimene rikkus mu tuju ära.
Nüüd tegelen eelneva tagasisaamisega

Tere hommikust!

Torgatas jälle pähe, et täna tuleb vähe aktiivsemalt tegutseda.
Lasen fantaasial lennata.

Aim skruud ap.
In sam vei Ai tink its guud bat in sam vei Ai tink its riili bääd.

Diagnoseeritud!

Ühel tühipaljal sõnal võib olla nii suur kaal.
Paks sõna!
Muudab palju.

Mind paneb imestama, kuidas inimestel pole lihtsalt tõesti mitte midagi muud teha, kui alatuid võtteid teiste vastu kasutada.
Minu eriline põgenemine jõulude eest Rootsi kruiisile ei olnud pooltki nii lõbus, kui plaanitud.
Tagasitulles tuli siis hoopis minna politseijaoskonda avaldust kirjutama minule tekitatud majanduskuriteo vastu.

Aitäh, kes iganes Sa ka pole, et minu vastu sellise valehuvi oled tekitanud!
Loodan, et oled rahul.

Noh, ja kell on märkamatult saanud 05:02.

Pidasin enesega vestluse maha ja resultaat on järgmine:
Minul endaga mingeid kokkuleppeid teha on sama, mis tummaga Aliast mängida (kõik sõnasepad: ei, mitte seda, kus miimikat kasutama peab, vaid seda, kus osutuvad vajalikeks hoopiski töötavad häälepaelad).

Aga praegu ma mõtlen hoopis, et mul on radikas ja ma olen õnnelik selle üle!

Tänaõhtune soovinurk:
Säästumarketi personal, palun koristage need tühjad diilikarbid poeriiulilt ära, sest karpe ei osta ju keegi.
Ma olen selles -peaaegu- täiesti kindel!

Teid tervitades,
Ege