Keegi peaks nüüd kõrvast sakutama ja magama ajama mind, aga pole sellist asja olemas, et keegi ajab.
Unetu.

Õppisin hea loo ära täna. Kuulasin terve õhtu.
Marko andis lingi ja küsis, kas ma saaksin õpetada talle. Ma muhelesin omaette, oleks kena kui ise kunagi sellise asja selgeks saaksin.
Aga jäi kripeldama.
Leiutasin duurid ja tegin natuke teisiti, aga lõpptulemus mu arust ikkagi kena.

Kuulake ise, kui hea lugu! –> http://www.youtube.com/watch?v=yuQVP6jR5kI

Võiks olla selline nupp, mis lülitab mõtlemise välja! Kipub vahel üle vindi see värk minema.
Need a nupp!

Kenas koolinädalas & kolimismöllus viibides,
Ege

Ja siis varsti on läbi kõik need kuupäevad, mida siin veel ootama peab.

Ega ma võin ju kõndida, aga kui leht lendab eest ja kutse on hoopis teistsugune ning pead oma otsust vastupidiseks muutma, siis on teisiti!…Ometigi justkui sarnaselt!

… Põrisen sadulas kodupoole. Uhke auto kõrval seisab kamp noormehI, eest ära ka just väga ei liikunud. Muusika pleieris nii vali polnud, et poleks sõnu nende suust kuulnud.
“Ega me ometi ees pole?” kostub ühe kenama noormehe suust.
“Mkmm, ega ei ole küll jah”, oskan mina vastu kosta ning seisma mitte jäädes ja nende vahelt läbi laveerides jätkan teed kodu poole.
Mõned sekundid hiljem, kui juba Pizzapoiste ees olin kostus sealt samast seltskonnast mu nimi, hetk hiljem juba ametlikumalt lausa täisnimi.
Jäin hämmeldunult seisma ning üritasin kaugemalt suheldes aru saada, kellega tegu.
Aga ega see nii lihtne kell 1 öösel polnud, kui väsinud olin ja väljas juba suhteliselt hämar oli.
No läksin siis kutse peale lähemale ja oligi vana paralleelklassivend kohalike kodukandi noormeestega.
Puhusin paar sõna juttu ning väga kauaks mitte jääda soovides jätkasin siiski üsna pea koduteed.

Täna päeval oli jube nõme olla. Energiat polnud. Jõin järjest 3 tassi kohvi igal erineval kujul ning hiljem veel jääkohvi peale.
Tõdesin, et polnud kuigi hea mõte. Energiat ülearugi. Lobapidamatus jne. Andke andeks

Noh ja tegelt on ju uni ka ja sada erinevat nõmedat ja halba ja kahtlevat ja küsivat ning veidrat mõtet on peas tiirlemas, mis ei lase uinuda. Ju tuleb ennast lihtsalt natuke sundida magama.

Head und!

Hmmhhh…
Ei tahagi kirja panna midagi.
Proovin ja kirjutan ja kustutan.
Koguaeg kustutan.
Aga ega ei kustu ju midagi.

Tegin sellise joogi omale manustamiseks:
4,5 dl vett
250 g rabarberit (2 keskmise suurusega vart tegelikult, ehk on kaalult umbes nii palju?)
1/2 laimi
3 viilu punast tšillipipart (sellisest peenemast kaunast. Ei teadnud, kas tasub seda väga palju panna, ei hakanud liialdama)
2 küünt küüslauku

Keetsin rabarberi pehmeks, lisasin järgemööda kõik muud komponendid, peale raputasin natuke kaneeli, kui klaasi valasin.

Maitselt pole selline, et jookseksin kõigile kiitma ennast, sest magususega pole siin mingit pistmist.
Ilmselt, kes tahaks teha endale, peab kindlasti suhkrut vms lisama, et oleks mõnna tarbejook.

Mu eesmärk polnud aga see. (Muidu oleksin pannud juurde siirupit ja kartulijahu ning kokku möksinud mõnusa magusa kiselli.)
Kõik komponendid on tervislikud. Rabarber ise ju vana dieediprintsesside lemmikvili ja kõik muu on vitamiinipommuse esindamises oma kohta igati väärt.
Iseenesest tahtsin teha ingveriteed, mis peletaks haigusepoisi eemale, aga ingver jäi ostmata. Kogu juurikavahe kammisin läbi, seal silma ei hakanud, järelikult polnud.

Olles nüüd jooki reaalselt ka tarbinud ning kurgust alla lasknud voolata, pean tõdema järgmist:
Laim on jube hapu, aga muidu täitsa hea jook. Teise klaasi jaoks jäi ka veel seda segu potti. Kindlasti tarbin seda veelgi.

Ja nagu Vertigolastel kombeks öelda on, siis “Head nautimist!”