Veetsin täna raamatupoes sunnitult vähe aega. Mulle jäi erksalt meelde üks lause, mis on pärit tundmatust raamatust, sest ma ei keskendunud pealkirjadele, vaid otsisin lihtsalt MIDAGI.
Lause ise oli julguse kohta. Midagi seesugust, et julgetel ei puudu hirmud, vaid nad suudavad nendega vastamisi seista. Kõlab üsna loogiliselt, sest teadvustamine ei ole kustutamine. Sa oled lihtsalt täielikult teadlik nende olemusest, nende kujust, mõjust jm.
——-
See selleks.
See lause jäi lihtsalt meelde.
Täna:
Istusin rannas, niiskel liival mässituna mitu numbrit suurema jope sisse, kapuuts peas. Tundsin, kuidas tuul aeg-ajalt juukseid mööda nägu lehvitab, korraks segamas, siis jälle kadunud. Vihmapiisad langesid otse minu pihta, jope jäi küll meie vahele. Jope olemasolu vihma puhul võib-olla isegi segas, aga realistlikult mõeldes oli vajalik.
Minu pilk oli suunatud kord taevasse, kord merele. Pilk jälgis liikumist - täiesti konkreetset liikumist. Sellist liikumist, mis tekitas liikujas naudingut. Kõikides nendes liikujates. Nemad olid kaugel.
Mina ise olin täiesti paigal - sellesama jope sees, käed ümber põlvede, et oleks kindlam olla. Kuidagi kindlam.
Aeg möödus täiesti märkamatult…
Hea oli istuda ja olla. Mitte mingit ängistust, paigalesunnituse tunnet, mitte mingit pinget. —– SEE OLI HETK!
Täiesti vabalt ja muretult nautisin päeva! Võib-olla kellegi teise arvelt, võib-olla üldse mitte lubatult, võib-olla isegi keelatult. Aga need on kõik vaid “võib-olla’d” ja nendes ei peitu mingisugustki kindlust. Seepärast julgesingi endale seda lubada. Luban seni, kuni võin! Luban seni, kuni lubatakse mul lubada.
——–
On hetki, kus see linn ei ole tume, kus ma elan. Aga on ka hetki, kus isegi tikud ei taha süttida, et kõige nõrgematki valgust näidata.
On hetki, kus päike on eredam, kui võiks … või parajalt hele - nõnda, et silmad saab lahti teha ja seda kõike tajuda.
Täiesti tavaline elu!